Mesi – keskaja piparkoogitaigna kuldne süda

Keskajal olid piparkoogitaigna põhitoorained jahu, mesi ja vürtsid.
Mitte suhkur, mitte siirup – vaid just mesi.

Mesi oli kallis ja väärtuslik kaup. See oli taigna olulisem magustaja ja tegi piparkoogid luksuslikuks maiustuseks, mida said endale lubada peamiselt rikkamad linnakodanikud. Piparkook oli pidupäeva sümbol – midagi, mida ei küpsetatud igal pühapäeval, vaid eriliseks puhuks.

Alles 19. sajandil hakati kallist mett järjest enam asendama odavama suhkrusiirupiga, mis tegi piparkoogid kättesaadavamaks ka lihtrahvale. Koos sellega nihkus piparkook tasapisi luksuskaubast rahvamaiustuseks – aga mee rolli selle loo alguses ei maksa unustada.

Piparkook – maagiline sümbol ja väike ravimikook

Piparkookidele on läbi ajaloo omistatud maagilisi ja ravivaid omadusi.
Erikujulised koogid kandsid sümboolseid sõnumeid:

• sõduri, relvade ja kindluste kujulised piparkoogid pidid kasvatama vaprust ja julgust
• mees- ja naisfiguurid lisasid abieluõnne
• piparkoogist süda sümboliseeris armastust – selle kinkimist peeti lausa armastuskirja eest
• tuvi seostus kiindumuse, jänes sigivuse, isahirv vapruse ja siga küllusega
• beebikujuline piparkook pidi tooma lapseõnne

Piparkook ei olnud lihtsalt küpsis, vaid söödav talisman, mille kaudu inimesed oma soove ja lootusi „küpsetasid“.

Kuninglik kurvameelsuse ravim

Piparkooke peeti nii eriliseks, et neid kasutati ka päriselt ravimina.
Ajaloost on teada, et 1497–1501 Rootsi, Norra ja Taani aladel valitsenud kuningas Hansule määras arst kurvameelsuse raviks just nimelt piparkooke.

Sageli küpsetasid piparkooke nunnad kloostrites ning neid müüdi apteekides mitmesuguste hädade leevendamiseks. Vürtside, mee ja usu koosmõjul loodeti rohule rohkem jõudu anda – ja eks soe, lõhnav piparkook toob ka tänapäeval paratamatult tuju paremaks.

Piparkook kui kunstiteos ja jõukuse sümbol

Piparkoogid ei ole kunagi olnud lihtsalt ümmargused pätsikesed. Nendesse on panustatud uskumatult palju loomingut.

• Pagarid kasutasid puust nikerdatud vorme, sageli pärna-, kirsi- või õunapuust, kuhu graveeriti sõdureid, pühakuid, kuningaid ja mütoloogilisi olendeid.
• Kaunistamiseks kasutati glasuuri, värve, vahel isegi kullatist ja pisikesi peeglikilde.
• Paljusid uhkeid piparkooke ei söödudki kohe, vaid hoiti aastaid riiulitel ja pidulaudadel jõukuse sümbolina.

Euroopas kujunesid välja lausa piparkoogipealinnad, kus küpsetised olid tuntud üle kogu kontinendi. Saksamaa Nürnberg ja Poola Toruń on neist ehk kõige kuulsamad, kuid oma tugevad traditsioonid on ka Ungaril, Tšehhil ja paljudel teistel maadel.

Piparkoogid olid nagu väikesed söödavad kunstiteosed, mis kandsid endas nii oskustööd, sümboleid kui ka mesilaste vaeva – sest ilma meest poleks seda lugu sellisel kujul sündinud.

Tänapäeva piparkook – luksus, mis on lõpuks kõigile

Kui mõelda, et kunagi oli piparkook privileeg vaid jõukamatele ja mesi tegi selle eriti hinnaliseks, siis võib üsna rõõmsalt tõdeda: täna on meil võimalus kodu­köögis küpsetada nii nagu vanasti, kasutades jälle ühe olulise koostisosana ehtsat mett.

Minu keskajast inspireeritud ja tänapäevaseks kohandatud piparkoogitaigna retsepti leiad siit:
👉 https://mesilastelugu.ee/meepiparkoogid-tujutostjad-ja-kuninglik-kurvameelsuse-ravim/

Piparkookide värvikast ajaloost – maagilistest sümbolitest kuni Euroopa piparkoogipealinnadeni – saad pikemalt lugeda siit:
👉 Piparkoogi ajalugu – PiparkoogiMaania