Detsembri lõpp, jõuludest kuni aastavahetuseni, on põhjamaades – ja muidugi ka Eestis – aeg, mil pea igas peres tehakse ja süüakse piparkooke. Ühel päeval, kui läksin Nõva leivakojast leiba ja keeksi ostma, jutustasime perenaise Merikesega nagu ikka „kõigist maailma asjadest“. Siis küsib Merike äkki: „Kas sa tead sellest PiparkoogiMaania näitusest?“ Loomulikult teadsin – olen seda …
Detsembri lõpp, jõuludest kuni aastavahetuseni, on põhjamaades – ja muidugi ka Eestis – aeg, mil pea igas peres tehakse ja süüakse piparkooke.
Ühel päeval, kui läksin Nõva leivakojast leiba ja keeksi ostma, jutustasime perenaise Merikesega nagu ikka „kõigist maailma asjadest“. Siis küsib Merike äkki: „Kas sa tead sellest PiparkoogiMaania näitusest?“ Loomulikult teadsin – olen seda ise korduvalt vaatamas käinud.
Mida Merike mulle aga uuesti meelde tuletas, oli põnev ajalooline fakt: keskajal olid piparkookide valmistamise põhitoorained jahu, mesi ja vürtsid. Mesi oli piparkoogitaignas kõige olulisem magustaja ja just see tegi taigna kalliks. Piparkookidega maiustamine oli pika aja jooksul pigem jõukama elanikkonna privileeg. Alles alates 19. sajandist hakati kallist mett asendama odavama suhkrusiirupiga, mis tegi piparkoogid kättesaadavaks ka lihtsale rahvale.
Piparkookidele on läbi ajaloo omistatud maagilisi ja ravivaid omadusi. Neid peeti õnne, armastuse ja jõukuse sümboliks, neid kingiti olulisteks tähtpäevadeks ja kasutati lausa väikese „söödava amuletina“. Ajaloost on teada, et 1497–1501 Rootsi, Norra ja Taani aladel valitsenud kuningas Hansule määras arst kurvameelsuse raviks just piparkooke. Sageli küpsetasid piparkooke nunnad ning müüdi neid apteekides mitmesuguste hädade leevendamiseks – nagu väikesed vürtsikad rohupallid, mis pidid tooma nii tervist kui ka rõõmsamat meelt.
Niisiis, olles nende ajalooliste avastuste üle mõnusalt üllatunud, tegin tehisaru ehk oma arukrati abiga valmis tänapäevase versiooni keskaegsest mee-piparkoogist – sellise, kus on koos nii nisujahu, mandlijahu kui ka mesi.
Koostisosad (u 40–60 piparkooki)
Vaja läheb:
180 g mett, 120 g võid, 70 g pruuni suhkrut (või tumedat suhkrut / muscovadot), 1 muna, 50 ml 35% rõõska koort või 10–15% kohvikoort.
250 g nisujahu, 100 g mandlijahu, 1,5 tl söögisoodat, ¼ tl soola.
Vürtsid:
2 tl jahvatatud kaneeli, 1 tl jahvatatud ingverit, ½ tl jahvatatud nelki, ½ tl jahvatatud kardemoni, ¼ tl jahvatatud musta pipart, 1 tl jahvatatud aniisi või apteegitilli (väga tüüpiline just vanades retseptides), soovi korral 1 tl apelsini riivitud koort.
Valmistamine
Kõigepealt valmista ette mee-võisegu. Pane potti mesi, pruun suhkur ja või, kuumuta tasasel tulel, kuni suhkur on enam-vähem lahustunud ja segu ühtlane. Seejärel tõsta pott tulelt ja lase segul veidi jahtuda, et see oleks soe, kuid mitte enam tuline.
Vahepeal klopi kausis muna lahti. Vala soe mee-võisegu õhukese nirena muna sisse, samal ajal vispeldades, et muna ei hüübiks. Lisa koor ja sega kõik ühtlaseks.
Teises kausis sega kokku nisujahu, mandlijahu, söögisooda, sool ja kõik vürtsid. Tee kuivainete keskele süvend ja vala sinna vedel segu. Sega alguses lusika või spaatliga, seejärel kätega, kuni tekib ühtlane pehme tainas. Algul võib tainas tunduda veidi kleepuv – see on täiesti normaalne, seismise jooksul tõmbab jahu vedeliku endasse.
Vormi tainas lapikuks kettaks ja mähi kilesse. Hoia külmkapis vähemalt 12 tundi, ideaalis 24 tundi. Pärast seismist on tainas märksa tihkem ja väga hästi rullitav.
Enne küpsetamist võta tainas külmast ja lase sel 10–15 minutit toasoojas seista. Seejärel rulli tainas kergelt jahusel laual umbes 3–4 mm paksuseks ja lõika meelepäraste vormidega piparkoogid. Tõsta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.
Kuumuta ahi 175–180 °C-ni (pöördõhuga ahju puhul 165–170 °C). Küpseta piparkooke 7–10 minutit, kuni servad hakkavad kergelt pruunistuma. Vahetult ahjust tulles on piparkoogid mandlijahu tõttu veidi pudedad, kuid jahtudes nad tahenevad.
Kui piparkoogid on restil täielikult jahtunud, tõsta nad suletavasse karpi ning lase neil 1–2 päeva seista. Just siis muutuvad nad eriti mõnusalt pehmeks ja mesi koos mandliga toob maitse eriti hästi esile – täpselt selline hea tuju tekitaja, mida pimedasse talveõhtusse vaja on.
Piparkookide värvikast ajaloost – maagilistest sümbolitest kuni Euroopa piparkoogipealinnadeni – saad pikemalt lugeda siit:
Piparkoogi ajalugu – PiparkoogiMaania
