Esimene kokkupuude mesilastega
Mu isal oli aias kirsipuude all kaks lamavtaru. Mesilased olid üsna kurjad ja õppisin ruttu ära, et tarudele tuleb läheneda ainult tagantpoolt. Mustade sõstarde korjamine nende lähedal käis ikka kerge ärevusega. Kui aga saabus august, tõi isa vurri kööki ning mina pidin meekärgi lahti kaanetama ja mett vurritama. Olin alles viie-kuueaastane, kui sain aru, et mesi on täielik maagia, ainus toit, mille valmistavad putukad ja mis sobib inimestele süüa.
Ka minu vanavanaisa ja vanaisa pidasid eesti tõugu mesilasi.vanaisa läks taru juurde soni peas ja suits hambus ning teda ei nõelatud – küllap tundsid mesilased oma inimese ära. Aga oma suguvõsas olen mina esimene naismesinik.
Mesindus on valdkond, kus saan ühendada oma huvi looduse, ettevõtluse ja päris käed-külge töö vastu. Täna on mul 18 mesilasperet – osa Läänemaal Spithami külas, osa mu isa kodus Harjumaal Järvekülas.
Miks ma seda teen?
Minu jaoks on kolm teemat eriti tähtsad
Lapsed ja noored
Lapsed ja noored
Mesindusturism
Mesindusturism
Mee väärindamine
Mee väärindamine
Miks mesilased mind köidavad
Mesilaste juures köidab mind nende oskus kohaneda. Nad elavad kooskõlas ilmaga, looduslike rütmidega ja organiseerivad oma elu targalt. Kui sajab, jäävad nad tarusse ja hoolitsevad seal sisemuse eest. Kui paistab päike, lendavad kõik õue. Taru juures seistes vaatan nende tegutsemist ja kuulan vaikset suminat – see on minu jaoks meditatiivne ja rahustav. Käin tarude juures tihemini, kui tegelikult vaja oleks, sest see lihtsalt toob mulle sisemist rahu.
Tulevikku vaadates
Olen endale seadnud eesmärgiks tulla ise kõigi töödega mesilas toime. Kümne aasta pärast loodan, et mul on ehk mõni taru rohkem ning et minu mesila on paik, kuhu saan kutsuda lapsi ja noori, et rääkida neile mesilastest ja näidata, kuidas mesilased aitavad meil mõista looduse ja elu tervikut. Näen, et minu roll on rääkida mesindusest kui elustiilist ja osast meie kultuuripärandist.
